Vanade Gruusia käsikirjade säilitamine Dedoplistskaro muuseumis
Dedoplistskaro asub Kakheti ajaloolises ja kultuuriliselt mitmekesises piirkonnas, kus kirjalik pärand seostub kirikute, kloostrite, kaupmeeste, koolide ja kohalike perekondade ajalooga. Vanad Gruusia käsikirjad on selles pärandis erilisel kohal, sest need kannavad endas keelt, uskumusi, teadmisi ja kunagise eluviisi jälgi.
Käsikirja väärtus ei sõltu üksnes teksti vanusest või kunstilisest kujundusest. Olulised on ka paber või pärgament, tindid, köide, parandused, servamärkmed ja dokumendi päritolu. Iga detail võib aidata uurijatel mõista, kuidas teksti kasutati ning millisesse ühiskondlikku ja usulisse keskkonda see kuulus.
Dedoplistskaro muuseumis tähendab säilitamine seetõttu enamat kui haruldaste esemete lukustatud vitriini paigutamist. See hõlmab kogude kirjeldamist, sobivate hoiutingimuste loomist, digiteerimist, teadustööd ja kogukonna kaasamist. Piirkonna ajaloo tutvustamisega tegelevad ka Kambisene veebileht ja selle koostöövõrgustik, kuhu kuuluvad muuseumid, koolid, teadlased ning kohalikud elanikud.
Käsikirjade tähendus Kakheti kultuuriloos
Gruusia käsikirjakultuur kujunes pika aja jooksul ning selle keskmes olid kiriklikud tekstid, palveraamatud, pühakute elulood, ajalookroonikad ja õppetööga seotud kirjutised. Kakheti piirkonnas võisid käsikirjad liikuda kloostrite, külakirikute, koolide ja jõukamate perekondade vahel. Nende teekond annab teavet nii kohaliku vaimuliku elu kui ka hariduse leviku kohta.
Käsikirjade uurimisel tuleb tähelepanu pöörata gruusia kirjaviisidele, näiteks asomtavruli, nushkhuri ja mkhedruli kasutusele. Teksti vorm, tähtede kujundus ja kirjastiil võivad aidata dateerida dokumenti või määrata selle päritolupiirkonda. Ka hilisemad lisandused, templid ja omaniku märkmed võivad osutuda ajalooliselt väga väärtuslikuks.
Muuseumikogus ei ole käsikiri ainult mineviku tunnistaja. See on ka kohaliku identiteedi kandja. Kui esemega kaasas olev suuline pärimus, perekonnalugu või leiukoha kirjeldus talletatakse koos dokumendiga, muutub kogumaterjal palju sisukamaks ja usaldusväärsemaks.
Säilitamist mõjutavad ohud
Paber ja pärgament reageerivad keskkonnale tundlikult. Liiga kõrge õhuniiskus soodustab hallituse teket ning võib põhjustada tindi lahustumist. Liiga kuiv õhk muudab paberi hapraks, põhjustab murenemist ja võib lõhkuda nahast või tekstiilist köiteid. Kiired temperatuuri- ja niiskuse kõikumised on sageli kahjulikumad kui mõõdukalt muutuvad, kuid stabiilsed tingimused.
Valgus kahjustab eriti orgaanilisi värve, kaunistusi ja mõnda tüüpi tinti. Otsene päikesevalgus võib lühikese ajaga pleegitada lehekülgi, mistõttu vajavad näitusesaalid filtreeritud valgust ja piiratud valgustugevust. Samuti tuleb käsikirju kaitsta tolmu, putukate, ebasobivate pakkematerjalide ning liigse käsitsemise eest.
Oluline on ka inimlik risk. Käsikirja võivad kahjustada määrdunud käed, pliiatsiga tehtud märkmed, liiga tugev lehitsemine või vale suurusega hoidik. Seepärast vajavad muuseumitöötajad ja vabatahtlikud selgeid juhiseid, kuidas eset liigutada, avada, pildistada ja pärast kasutamist turvaliselt paigutada.
Praktilised hoiutingimused
Käsikirjad tuleks hoida happevabades ümbristes ja karpides, mis ei eralda vananedes kahjulikke ühendeid. Iga ese vajab piisava suurusega tuge, et köide ei jääks pingesse ning lehed ei vajuks hoiustamisel ebaloomulikku asendisse. Eriti hapraid või kahjustatud objekte ei tohiks avada ilma konservaatori hinnanguta.
Hoiuruumis on kasulik jälgida temperatuuri ja suhtelist õhuniiskust pidevalt, mitte ainult juhuslike mõõtmistega. Mõõteseadmete näidud tuleks talletada, sest nii saab märgata aeglasi muutusi ja hinnata, kas küttesüsteem, ventilatsioon või ilmastik mõjutab kogusid.
| Materjal või kahjustus | Peamine risk | Sobiv ennetus |
|---|---|---|
| Pärgament | Niiskuse kõikumine ja kuju muutumine | Stabiilne keskkond, tasapinnaline tugi ja piiratud avamine |
| Käsitööpaber | Haprus, rebendid ja tolm | Happevaba ümbris, horisontaalne hoiustamine ja puhas tööpind |
| Tindiga tekst | Laialivalgumine ja pleekimine | Madal valgus, niiskuse kontroll ja lehekülgede vähene puudutamine |
| Nahast köide | Kuivamine, pragunemine ja deformatsioon | Sobiv toestus, mõõdukas niiskus ning konservaatori nõuanne |
| Värvilised kaunistused | Valguskahjustus | UV-filtrid, lühike näituseaeg ja pimendatud hoiustamine |
Konserveerimine ja dokumenteerimine
Konserveerimise eesmärk ei ole muuta vana käsikirja uueks. Eelistatud on minimaalne sekkumine, mille abil peatatakse aktiivne kahjustumine ja säilitatakse võimalikult palju algset materjali. Parandused peavad olema eristatavad, pööratavad ning dokumenteeritud, et tulevased uurijad mõistaksid, mida esemega on tehtud.
Enne puhastamist või parandamist tuleb koostada seisundikirjeldus. Selles märgitakse lehtede arv, mõõdud, materjalid, köite seisukord, tindikahjustused, rebendid, varasemad parandused ja võimalik päritolu. Fotod aitavad võrrelda objekti seisundit eri aegadel ning toetavad kindlustust, laenutamist ja teaduslikku kasutust.
Kogude kataloog peab olema piisavalt detailne, kuid samal ajal arusaadav ka neile, kes ei ole käsikirjade spetsialistid. Kirjeldusse võiks kuuluda pealkiri või sisukirjeldus, keel ja kirjaviis, oletatav aeg, leiukoht, omanikulugu, mõõtmed, säilitusseisund ning digitaalse koopia tunnus.
Digiteerimine ja teaduslik kasutus
Kõrge kvaliteediga digifotod vähendavad originaali liigset käsitsemist. Digiteerimisel tuleb jäädvustada nii kogu ese kui ka olulised detailid: tiitelleht, kaunistused, templid, ääremärkmed, kahjustused ja köide. Failid peaksid olema varundatud vähemalt kahes erinevas asukohas ning kirjeldatud ühtse nime- ja metaandmete süsteemi järgi.
Digitaalne koopia ei asenda originaali, kuid muudab selle uurijatele ja õppijatele kättesaadavamaks. Teadlased saavad võrrelda tekste, uurida kirjastiili ja koostada ajaloolisi kaarte ilma, et haruldast eset peaks iga kord transportima. Kogukonnale võib digimaterjal pakkuda võimalust tutvuda kohaliku pärandiga ka siis, kui originaal on hoiuruumis.
Samas tuleb arvestada autoriõiguse, isikuandmete ja püha sisuga seotud piirangutega. Kõiki käsikirju ei ole õige avaldada täielikult internetis. Mõne materjali puhul on mõistlik näidata ainult kirjeldust või valitud lehekülgi ning lubada täiendavat kasutust kokkuleppel muuseumi ja päritolukogukonnaga.
Haridus ja kogukonna kaasamine
Käsikirjade säilitamisele aitab kaasa see, kui inimesed mõistavad nende tähendust ja õiget käsitsemist. Muuseum võib korraldada loenguid, väikseid näitusi, koolitunde ja praktilisi töötubasid, kus tutvustatakse Gruusia kirjaviise, paberivalmistamist, raamatu köitmist ja ajalooliste esemete uurimise põhimõtteid.
Kohalikel elanikel võib olla teadmisi, mida ametlikus kataloogis veel ei ole. Perekonnad võivad mäletada, kus dokumenti hoiti, kellele see kuulus või millise kirikuga see seotud oli. Sellise suulise pärandi kogumine peab toimuma austavalt ning koos selge kokkuleppega, kuidas saadud teavet säilitatakse ja kasutatakse.
Sammud kestva hoiutöö toetamiseks
- Koostada kõikidest käsikirjadest ühtne seisundikirjeldus ja päritoluandmete register.
- Paigaldada hoiuruumi temperatuuri, õhuniiskuse ja valguse jälgimise seadmed.
- Kasutada ainult arhiivikvaliteediga ümbriseid, karpe ja toestusmaterjale.
- Digiteerida kõige hapramad ning kõige suurema uurimisväärtusega käsikirjad esmajärjekorras.
- Korraldada töötajatele, õpetajatele ja vabatahtlikele regulaarseid käsitsemise koolitusi.
Dedoplistskaro muuseumi käsikirjad väärivad süsteemset hoolt, sest nende kaudu säilib osa Gruusia kirjanduslikust, usulisest ja kohalikust ajaloost. Muuseumi, teadlaste, koolide ja kogukonna koostöö aitab ühendada professionaalse konserveerimise elava pärandikogemusega. Kambisene missiooni toetamine, näituste külastamine, uurimisalgatustes osalemine ja kohalike ajaloomälestuste jagamine aitavad hoida need tekstid nähtavana ka tulevastele põlvkondadele.