Kakheti külakogukondade enesevalitsemine ja kombeõiguse ajalugu

Kakheti külakogukond oli ühtlasi majanduslik üksus, õiguslik kogum ja sotsiaalne kindlustusvõrgustik. Vanas Kakhetis ei lahknetud valitsemine, us ja igapäevane elu nii selgelt nagu tänapäevases administratsioonis: kogukond ise lahendas maa ja vee kõikumisi, võttis vastu otsuseid rikkumiste kohta, korraldas pidusid ning jagas hoolt orbudel ja leskidest. Just sellest kihist on tänapäeval raske rääkida, sest kogukonna korraldus elama vähemalt mõne sajandi jooksul.

Teada on, et kogukonna otsused kandisid kohale erilise kirjaviisi. Kogukonna "მოხსენება" ehk mukh'ambeba oli kohtumise protokoll, "ხუცი" ehk khuts'i aga küla kroonika, kuhu märgiti pered, maatükid ja kogukonnale kuuluv vara. Need lehed on tänapäevase ajaloo peamine allikas, kuid nad on hajutunud perekondade ja muuseumide kätides. Kambisene kogub Kakheti pärlitse materjali Dedoplistskaros ning teistes piirkondades — Telavis, Gurjaanis, Sighnaghis, Kvarelis, Lagodekhis ja Dushetis — ja muudab selle uurimiseks kättesaadavaks.

Teema on tänapäeval eriti oluline seetõttu, et kogukondlik korraldus elab ülal. Pärast Nõukogudeaegset katkestust taastati külas ühised kassad, valiti kohalike esindajad ja elavati taas suuri ühispidusid. Samal ajal väsivad viimased suured suutelised kandida, kes mäletavad ise või oma vanemate kaudu kogukonna tööd, ning nende teadmiste kadumine teeb dokumentide kogumise veel kiiremaks.

Kogukond kui iseseisev valitsemise üksus

Külakogukonna nimetus Kakhetis viitab ühisele, mitte üksikule perele. Georgian keeles tähendab "საერთო" ehk saert'o kogu kollektiivi, ning selle koosolek toimus "საყნაოსის" ehk sak'haniosis, mis oli ühtaegu kohtumispaik ja kogukonna kassas. Kohtumine "კხანქის" ehk khanq'i raames oli kõrgeim otsustuskoht, kus arutleti maa kasutamise, kuivituse, pidude, külaliste vastuvõtu ja ühiste kohustuste üle.

Otsustamine oli kollektiivne, kuid osalus oli seotud perekonna, vara ja vanusega. Vana mõiste "მინდომა" ehk mindoma tähistas õigust olla kuulatud ja oma arvamusel kaaluda, ning see ei olnud tänapäevane üldine hääletus, vaid kindla seisundi tunnistamine. Kogukond ei kasutanud küll hääletusmärke, kuid kohtumise juhul loeti arvud ja eriti kogukonna vanemate, "კაცაკუნის" ehk katsakunite arvamus oli kaalukas.

Kogukonna tegevus ulatus kogu elutsükli. See korraldas töö, jagas maa, võttis vastu kohustusi peredele, lahendas tüllid ja jättis kohtumised alles avalikult kirja. Selline mitmekülgne pädevus tähendas, et ühtegi küsimust ei viidud üheainsa ameti alla, vaid iga otsus käsitles korraga õigust, majandust ja vastutust.

Kantseleeritud kogukond: valimised, ametnikud ja kirjaviisd

Kogukonnal oli oma kindel struktuur. Eluaegselt valitud vanemad mehed, katsakunid, hoidsid kogukonna arvel pärlitse ja usaldusväärse nime. Kõrval oli "საკარგი" ehk sakargi, kes vastas korra eest ja teatas kogukonna otsustest. Naiste poolt oli tähtis roll naisvanemal "თალის" ehk tali käes, kes juhendas kokkuleppimist ja lautas kihiskiire tüdrukuid.

Kirjaviis oli kogukonna tegevuse keskne osa, mitte hiljem lisatud bürokraatia. Kirjapanija koostas protokollid, kuhu kanti kõik olulisemad otsused: kelle maa on vaidluse all, milline nõue kogukonnale esitati, kui suur trafine kogukonnale määrati, millal tuli pidada pidu ja kes oli kutsutud. Nii on "მოხსენება" tänapäevase uurija jaoks peamine tekst, millest selgub, kuidas kogukond oma liikmete käitumist juhtis.

Eriti huvipakkuvad on Kakheti aragati ehk kuivituskanalite kogukonnad, mille juhtimiseks valiti "არგატის სამთავრო" ehk aragatis saamtavro. Veeõiguse küsimused lahendati kogukonnas eraldi, sest vee jagamine mõjutas otse põllu saagist, ning sellest tekkinud vaidlemised jõuavad kirjaviisi alles tavaliselt trahvinõuetena.

Maa, vesi ja ühisvarud

Maaõigus Kakhetis oli kiirelt muutlik. "დარბაზი" ehk darbazi tähistas maa kasutamise õigust, mis oli seotud nii koduse kui ka kogukonnaga kohustusega. Peremehe ees olid talle kogukonnalt tulenevad kohustused, näiteks maa hooldamine, kanali korrastamine ja osalus ühistel töödel. Kogukond oli ise maaomanik ja valitses maa, mida käsitleti ühisena.

Vesi oli veel tugevam seos. Alazani ja Snioni oru kanalid võimaldasad saagirikast põllundust, kuid nõuutasid pidevat ühist majandamist. Seetõttu kujunes kogukonnast hoolikalt eristatud vee- ehk aragati kogukond, mille piirid ei pruugi täpselt kokku langeda ühe küla piiridega. Just sellised eripärasused teevad Kakheti kogukonna korralduse eriliseks.

Ühised varud kujunesid kahes suunas: raha kogukonna kassas "საყნაოსის" all ning tööpanus "ნაბათის" ehk nabati kujul. Trahvid makseti sageli ka loomades — veise, oksi, viina või viljana — ning selline kaubavahetus lähendas kogukonna arveldamist tavalisest rahamajandusest kaugemale.

Kombeõigus kogukonnapealse kohtluse alusena

Kogukonnapealne kohtlus põines kombeõigusel, mitte kirjutatud seadusel. Üks peamine õiguskaitse võte oli "შეგინება" ehk shegin'eba, kogukonna määratud trafine, mille võis kanda kogukonna kassasse. Teine tuntud vorm oli "ორფალობა" ehk orphaloba, kahe oksa tasumine — sümboolselt suur ja koormav, sest oks olid põllutöö keskne jõud. Kui kogukond oli sunnitud trahvini kogumisele, oli see ühtaegu karistus ja panus ühiseks varaks.

Avalik karistamine oli osa rituaalist. "ჯარი" ehk jari tähendas kokkuleppimist ja avalikku heastamist, mille käigus kogukond võis rikkujat süüdistada, taastada ja vastu võtta. Selline menetlus taastas kogukonnas rikutud usaldust ning oli enamasti kiirem ja odavam kui kaugele kohtumistele minemine.

Kombeõigus lõi ka vastuvõtuvõtud ja hoolt. "მანაზური" ehk manazuri oli ühine pidu, mida kogukond pidi pidama võõraadele või olukordades, kus kiideti vastastikust abi. "სამაზო" ehk samazo oli sügisene ühisloomade pidu, mille liha jagati laiemalt. "ზიარი" ehk ziari oli surnute puhul korraldatud ühissööming, mille käigus jagati toitu ka vaestematele. Nii ühendas kombeõigus õiguse ja vastutuse: hea pidu oli nii usalduse märk kui ka kogukonna heaolu näitaja.

Kombesõlomine: naine, pere ja eluüleminek

Naiste roll oli kogukonnas suurem kui kohtumise arvudest võiks järeldada. "თალი" juhatas kokkuleppimist ja tütarde väljapoole saatmist, abi sidumisel "ქორონის" ehk koroni ehk pulmavooru ajal. Kogukond oli sageli ka abimees pere omavahelistes tülides, eriti kui küsimuseks oli varanduse jagamine või kihis.

Pärandumine ja maa jagamine toimus kogukonna järelvalve all, sest perekondlikes kõikumistes oli sageli ka kogukondlik huvi — korraldatud maa, veeõigus ja koormatud kohustused. Kogukond ei määranud üksnes õigusi, vaid ka elas üles, kes oli kõige rohkem õigustatud.

Hoolekand oli samuti kogukondlik ülesanne. Orbudel, leskidel ja krooniliste peredel oli kogukonnas kindel osa varast, mida jagati "ზიარის" ja kassarahaga. Kõik see näitab, et kombeõigus Kakhetis ei olnud üksnes süüte- ega õigussüsteem, vaid inimese elu kõiki etappe kattuv sotsiaalne korraldus.

Võõrast võimu ajastu ja nõukogudeaeg

Kakheti oli sajandeid kahe suure riigi piiridel. Ottomani ja Safaviide vahelises võimuvõitluses oli Kakheti kõrgendatud valitsemiskeskus, kus kohalikud kogukonnad pidid vastu talma kohustusi, varustusid väeid ning võõras võim nõudis neilt kõige rohkem. Siis järel Eerkle II valitsemist ja 1762. aastal persi võimude väljaviimist, millele järgnes 1801. aastal Venemaa liitumine. Iga võimuvahetus tähendas uusi makse, uut kutsumist ja uut mõõdu kogukonnale.

Kirjaviis peegeldab seda üsni hästi. XIX sajandi protokollides on kogukonna kõrval tugevnevad kaebused valitsusele, kõrgemate instantside kutsumised ja kogukonna rahalise iseseisvuse vähenemine. Suurte maaomanduste koondumine, rekrutide võtmine ning elanike paika jooksmine nõrgendasid kogukonnalist solidaarsust, kuigi pidusid ja koosolekuid jätkus.

Nõukogudeaeg lõpetas selle arengu. Kolkhoosistamine võttis ära kogukonna ühised varud ja vähendas kogukonna majanduslikku tähtsust, arhiividest kadusid vanemad protokollid ning elav traditsioon katkeb. Alles 1990. aastatest alates hakkas ühiste kassade, kohalike esindajate ja suurte pidude taastumine näitama, et kogukondlik mudel on elujõuline, kuid tugineb nüüd vähem kirjale ja rohkem mälule.

Ettepanekud kogukondade pärlitamiseks

Kambisene võiks kogukondade ajaloo talletamiseks kasutada järgmisi samme.

Kambisene kutsub kõiki, kellel on kogukonna ajaloo tõttu huvi, Dedoplistskaro muuseumisse: tooma kaasa vanu kirjaviise, perekonnapärlitseid ja suulist mälu, osaleda loengutel ning näitustel, ja toetada kogukondade pärlitse säilimist. Ühised arhiivid, näidised ja elav suhtlus kogukondadega muudavad ajaloo kogutud faktidest elusa, inimesele loetavaks loo, ning just sellest kaasneb kõige suurem kasu nii uurijatele kui ka Kakheti kogukondadele endile.