Kakheti kudumite värvimine looduslike taimedega
Kakheti kudumite värvimine looduslike taimedega on osa piirkonna käsitöötraditsioonist. Villaste vaipade, vooditekile ja riietuslintide värvid kujunesid koduses töökeskkonnas, kus värvitaimed kasvasid aedades, põldudel ja metsas. Iga peremehe õu võis pakkuda eri toone ning sama taim anda eri aastaaegadel teistsuguse pleki.
Granadiivihi, pähklike koored, tamme ja viinamarjade kõrvalsaadused olid kergesti kättesaadavad, kuigi tugeva värvuse saamiseks kulus aega ja teadmist. Taimede kasutus, värvitõmmise võte ning märja ja kuiva materjali töötlemise erinevus kandsid ühel ajal ühest käsitöölist teise.
Tänapäeval huvitab looduslike värvainete taastamine käsitöö-, muuseum- ja keskkonnasõbraliku disaini inimesi. Looduslik värv ei tähenda siiski täielikult ettearvamatut tulemust: mulla, vee, metallisoolade ja kuumutamise muutused mõjutavad tooni.
Allpool toodud juhised sobivad esimeseks katsetamiseks eelkõige villase lõngaga. Need annavad katsetamise aluse, mitte üheainsa kohaliku õpiku replikaadi; täpsed taimeliigid, kogused ja värvustamine tuleb kohaliku kogukonnaga kooskõlastada.
Värvimise ajalooline taust Kakhetis
Kakheti värvimistraditsioon seostus inimese igapäevase majapidamisega. Pomegranate, pähklik, tamm, jugapuu ja viinapuu kasvavad piirkonnas sageli kodusaare või põldumise servas, mistõttu värvimine ei nõudnud pikki kaubavahetusele. Üksnes värvainete kättesaadavus ei selgitanud retsepte: osa teadmisi pärines katsetamisest, osa peremeeste omavahelisest järjestamisest.
Etnograafilisi proove, mustrituid ja värvinäiteid uuritakse Kambisene muuseumide koopöörandite koostöös museoloogide, teadlaste ja kohalike kogukondadega. Esemete vanus, materjal ja säilimistingimused aitavad eristada algset traditsioonilist värvingut hiljematest katsetest.
Taimed ja nende värvitoimed
Kollaseid toone annavad granadiivihi koored, pähklike rohelised kestad ning mõningad taimedest saadud leotised. Tammepähklike ja tamme käbide tõmmised annavad tavaliselt hallikaspruuni värvuse. Pähklike koored muudavad villase lõnga ilma lisandita sooja okra-halliks, rauaga töötlemisel aga sügavaks pruuniks.
Viinamarjade koored ja seemned võivad anda õrnalt roosa või lillaka varjundi. Heledamaks kollaseks sobib ka harilik paakspuu või kuhjaõievärvi kollakas toime, kuid nende kasutamine eeldab head liigiteadmist. Punase ja roosa värvuse puhul on oluline lähteaine päritolu: harilik madarjuur annab oranžikaspunase pleki, kuid Kakhetis tuleb selle kättesaadavus ja ajalooline kasutus kindlaks teha.
Materjalide ettevalmistamine
Värvimiseks sobib puhas, rasvavaba ja valge villane lõng. Sellest eemaldatakse õli ja must jääk mõõduka pesuvahendiga, sest tugev leelis võib villa kahjustada. Lõng loputatakse hoolikalt, lastakse külmas vees märjaks tulla ja valmistatakse ette mordinatsiooniks.
Taimedest valmistatakse eelnevalt kuivaine, mida on lihtsam kaaluda ja säilitada. Pähklike koored eraldatakse kaitsekindadega, kuivatatakse õhu käes hästi ära ning säilitatakse õhukindlas pakendis. Värvainete tõmmiseks kasutatakse eraldi keedunõud, mitte köögi potte. Metallisoolad ja taimsed leotised peavad olema täielikult eraldatud toiduvalmistamisest.
Värvamisprotsess etappide kaupa
Enne suure koguse töötlemist tuleb valmistada proovitükk samast lõngast. Nii selgub, kuidas taim mõjub just sellele kiulevile, värvusele ja eelnevale pesule. Proovi tuleks hoida kõrvale ka töötlemata lõngaga, et hinnata värvuse muutumist valguses ja pesemisel.
Taimedest valmistatakse leotis, mis kuumutatakse mõõdukalt ja filtreeritakse. Keetmine võib küll suurendada värvaine eraldumist, kuid põhjustab ka setete teket, kõrbedema värvuse ja raskemini eemaldatava pigmi. Pähklike puhul piisab enamasti lühikesest keetmisest, madarjuure puhul võib leotis vajada tundmatult kaua kestvat tõmmist.
Eelmorditud niiske lõng viiakse leotisesse ning värvibad temperatuur tõstetakse ettevaatlikult kuumas vette. Lõng ei tohiks tugevalt keededa ega järsult liikuda, sest villakiud võivad kattuda värvi sademega. Pärast värvimist jahutatakse lõng leotises, loputatakse mitu korda ning lastakse õhu käes kuivada. Alles seejärel hinnatakse päris värvust ja värvuskindlust.
Mordinatsioon ja värvuse vastupidavus
Mordant ehk seotikaine ühendab värvaine kiududega ja muudab tooni sageli oluliselt. Alumiiniumisoolaga eeltöödeldud villale jäävad taimede värvused üldiselt heledamad ja puhtamad. Raud(II)sulfaat annab tumeama, sageli hallikama tulemuse, mis võib sobib pruuni või mustjashalli kudumi jaoks.
Mordinatsiooni tugevus sõltub materjalist, värvainest ja soovitud tulemusest. Alumiiniumisoola kasutatakse sageli umbes kümme protsenti lõnga kuivmassist, rauasoola vähem. Liigne metallisool muudab värvuse kriidiliseks, raskendab loputamist ja võib villa nõrgestada. Seetõttu tuleb kindlad mõõtkogused ja katsetulemused üles märkida.
Päevavalguses heledaks muutuv värvus näitab, et pigment on püsivuseta. Kollased ja pruunid toonid on üldiselt kestvamad kui erkpunased, kuid ka nende vastupidavus sõltub taimest, mordinatsioonist ja kuumutamisest. Proovi tuleks pärast pesemist uuesti hinnata, sest veega võivad mõned värvained märgatavalt lahustuda.
Katsekitse retseptid
Kollase värvuse saamiseks kasutatakse granadiivihi koori. Ühe liitri vee kohta võetakse ligikaudu 100 g kuivatatud koori, mida tõmmatakse 60–90 minutit. Kõige stabiilsemalt kuldse tooni annab alumiiniumisoolaga eelmorditud villane lõng. Koorreid ei tasu kõrgest kuumutamisega tugevasti keeta, sest plekk muutub tuhmiks ja mullaolaseks.
Pruuni paleti saab pähklike rohelistest koortest. Umbes 150 g koori tõmmatakse ühes liitris vees 30–60 minutit ning saadud leotisesse viiakse eelmorditud lõng. Alumiiniumisoolaga saadakse tammakas toon, rauasoolaga sügav pruun. Tammepähklike ja käbide kooride lühike tõmmis annab hallika alusega sügavama pruuni, kuid tugevama värvuse saamiseks tuleb lisada rauda.
Roosa ja lillaka toime saamiseks keevitatakse 150–200 g punaste viinamarjade koori 30–45 minutit ning värvitakse alumiiniumisoolaga eelmorditud lõng. Tulemus on tavaliselt õrn, mitte intensiivne punane. Tugevama telliskivipunase värvuse jaoks sobib madarjuur, mida tuleb tõmmata kauem ja kombineerida mõõduka mordinatsiooniga. Madarjuure katse nõuab eelnevalt dokumenteeritud päritolu, et vältida vääriseid taimeliike.
Proovide dokumenteerimine ja säilitamine
Iga katse juurde tuleb märkida kogumiskoht, kuupäev, taime liig ja kasutatud osa, materjali kaalukogus, vee hulk, kuumutamise aeg ning mordinatsiooni koostis. Oluline on üles anda lõnga tüüp, eelnev pesu, värvitoon ja nähtavad muutused pärast pesemist. Fotod tuleks teha koos mõõtkava ja neutraalse taustaga.
Taimematerjali kogumine peab toimuma loa kõrval ja omanikku teavitades. Haruldasi või kaitsealuseid liike ei korjata, kuivainet ei võeta koju teadmata päritoluga ning proovide säilitamisel jäetakse võimalus nende tuvastamiseks. Tulemuste arvestamine Kambisene näituste, loengute ja kogukonnaprojektidega muudab koduse katse väärtuslikaks kultuuripärliks.
Värviproovi valmistamine ja dokumenteerimine avab ukse kohaliku käsitööteadmiste jagamiseks. Liitke oma taimede loetelu, värvipäevik ja proovid Kambisene kogukonnaprojektidesse, et tulemused jääksid alles ja neid saaks võrrelda teiste katsete ning ajalooliste esemetega.