Gruusia ajalooliste dokumentide paleograafia Kakheti arhiivides

Paleograafia uurib kirjapilti, kirjaviisi ja käekirja, et ajaloolist allikat lugeda, dateerida ja tõlgendada. Ilma paleograafilise oskusteta jäävad vanad dokumendid mustaks ja valgeks tekstiks, millest ei keta midagi kindlat. Gruusia puhul lisandub sellele oma kiht: nõukogude, mrgvlovani ja nuskhuri ning mkhedruli vahel liikuv kiri, millele on kopeeritud slaavilised ja kreeka mõjud.

Kakheti piirkond on selle pärandi üks rikkamamaid piirkondi. Telavi, Gurjaani, Sighnaghi, Lagodekhi ja Dedoplistskaro kirikute ning kloostrite arhiividesse on talletatud aastakümneid kirju, mille päritolu, vanus ja sõnastus vajavad täpset dokumenteerimist. Siin muutub paleograafia praktiliseks töövahendiks, mitte pelgalt akadeemilise huvina.

Kambisene, Dedoplistskaros tegutsev ajaloo- ja etnograafiaseisond, koondab arhiivi-, muuseumi- ja kogukonnatööd, et kakhetilist kultuuripärandit säilitada ja nähtavaks teha. Koostöös teadlaste, koolide ja kohalike kogukondadega korraldatakse näitusi, loenguid, haridusprogramme ning ekspeditsioone arhiividele ja muinsuskohtadesse.

Allolev käsitlus tugineb kakhetiliste arhiivide töötlemise kogemusele ning keskendub kolmele küsimusele: kuidas dokumente loetakse ja dateeritakse, kuidas nende materjali säilitatakse ning kuidas paleograafiline teave jõuab avalikkuse kätte.

Paleograafia kui ajaloolise allika analüüsi vahend

Esimene ülesanne on kirjaviisi määramine. Gruusia dokumentides tuleb eristada mrgvlovani ehk asomtavruli suurte ümardatud tähtedega kirjapilti, nuskhuri väikest ja teravat kuju ning mkhedruli, mis kujunes 19. sajandil kirjaviisiks. Ajastust vihjavad tähtede ühendamine, kirjapildi kõverus ja üldine kujutis, mis muutuvad ajas ning piirkonniti.

Teine ülesanne on käekirja iseloomustamine. Sõnastik ja õigekirja on vaid üks pool; analüüs vaatleb, kuidas kirjaaja kujutab kindlaid tähti, kuidas ta jaotab ruumi ja kuidas lõpetab lause. Nii saab võrrelda dokumente omavahel, tuvastada sama käekirja autorit ja otsida paralleele teistest arhiividest.

Kolmas töövahend on võrdlus teiste allikatega. Ühe kirja vanus ei selgu kujupildist: seda toetavad teksti sisu, kohanimed, mainitud isikud, võimukirjad ning majanduslikud viited. Paleograafia annab raamist, mille sees selline võrdlus tähendust omandab.

Kakheti arhiivide koostis ja dokumentide rühmad

Kakheti arhiivides leidub mitut tüüpi kirjalisi allikaid. Esimese rühma moodustavad kirikute ja kloostrite protokollid nõukogude otsustega, maaomandi kinnituste, kooli- ja võlaosade asutamise dokumentidega. Teist rühma tähistavad riigivõimude grammaad, mis kinnitavad privilegiume või maaomandi ülekandeid.

Kolmanda rühma annavad erakondlikud ja kodusaaduste dokumendid: abielusõlmud, kauptehingu- ja võlausõlmud, kirjad, arvestusraamatud ning mõttelised märkmed. Neljanda rühma moodustavad etnograafilise kogumise materjalid, kus kohtuvad muinaste ja kombestiku kirjeldused.

Rühmitamine on oluline, sest üks fond võib sisaldada dokumente eri sajanditest ja eri keeltest. Paleograafiline töö algab inventarist: enne lugemist tuleb teada, millise vahemiku, mis tüübi ja mis päritoluga kirjaga on tegemist. Ilma selle raamita muutub üksik leht lõikes kontekstist.

Nõukogude ja mrgvlovani lugemine käsikirjades

Nõukogude kirjad on kõige nähtavam näide kakhetilisest paleograafiast. Suurtes ümardatud tähtedes mrgvlovani nõuab harjutamist: täht võib olla avatud või suletud ning jääda raskesti loetavaks. Seetõttu kasutatakse paralleeltranskriptsiooni, kus nõukogude võrrend lõigatakse mõistetavateks tükkideks ja lisatakse glossid.

Nuskhuri on eriti tõnne käsikirjade, sealhulgas üksikute sõnade ja märkuste puhul. Siin eksitavad mõnikord kuupäevased lühendid, milles vana õigekirja erineb tänapäevasest. Mkhedruli kirjapilt jõudis kakhetilistesse arhiividesse 19. sajandi lõpul ja lisandus vanematele materjalidele, mistõttu ajastuse piirid muutuvad hägusaks.

Sama fond hõlmab vahel mitut kirjapilti ja kirjaviisi, sest kogukond jätkas vanade süsteemide kasutamist ka teistel ajastutel. Paleograaf peab jälgima, millal kirjaaja kasutas mõlemat süsteemi ning kuidas see mõjutas teksti loetavust ja hilisema kopeerija parandusi.

Paber, tint ja vahakiht

Materjali uurimine toetab dateerimist. Paberi puhul vaadeldakse kiudude ehitust, puitmassi jälgi, vormimisviise ja veemärke; 18. sajandi nõukogude paberis leidub märke Euroopa tööstuslikust paberist. Tinti analüüsitakse koostise järgi, võrreldes värvust ja sidumist vanemate proovidega.

Vahakihid ja tihtimised on kolmas tähtis materjali liik. Nende puhul saab jälgida, kuidas tekst kuivatas või kuidas või sealtseriti. Restoratsiooniasutuste koostööl märgitakse üles, millised parandused on tehtud, et tulevane uurija saaks algset materjali hiljem lisatud osadest eristada.

Säilitamise seisukohalt tuleb jälgida niiskust, valgust ja putukaid. Kakheti kliima on paberile ja vahale karm, mis teeb korrapärase säilitamise eriti oluliseks ja sunnib dokumente järk-järgult digiteerima.

Digiteerimine, transkribeerimine ja andmebaasid

Digiteerimine on muutnud paleograafia kättesaadavaks. Kõrgresolutsioonilised skaneused võimaldavad vaadelda üksikuid kiule ja tähtede kriipsu ilma originaali käsitsemiseta. Habra paberi või rikunud vahakihi puhul on skann ainus ohutu viis sisu nähtavaks teha.

Teine lahendus on käsitsi transkribeerimine, mille käigus tekib otsitav ja võrreldav tekst. Transkriptsioon ei asenda paleograafilist kirjeldust: kui osa teksti jääb kindlaks lugemata, tuleb see märkida, mitte ära arvata. Täpsus ja ausus on siin sama väärtusega.

Veebikogudes ja huviliste foorumites arutletakse kõrvalteemasid, näiteks arvutuslike väljavõtmisprobleemide küsitlusi, mis ei puuduta paleograafiat otseselt, kuid näitavad, kuidas jagatakse tähelepanekuid ajaloolise kirjapildi kohta. Arhiivitöötajate jaoks on sellised keskkonnad väga kasulikud, sest seal kohtab üksikuid lehti näitanud inimese küsimusi ja lahendusi koos.

Loengud, näitused ja ekspeditsioonid

Paleograafia jõuab avalikkuse katte näituste, loengute ja kooliprogrammide kaudu. Kambisene korraldab näitusi, kus originaale võrreldakse kvaliteetsete koopiatega, ning loenguid, kus selgitatakse nõukogude kirjapilti ja näidatakse üksiku võrrendi lugemist. Nii muutub arhiivimuuseum nähtavaks tööriistaks.

Loengute ja ekspeditsioonidega seotud väliühendid on koondatud lingide kogumikku, mida uurijad ja õpilased saavad kasutada ettevalmistuseks. Ekspeditsioonid seovad kirjapildi maastikuga: kui protokollis on mainitud kinnistu, mäe, jõgi või kirik, saab piirkonnas otsida vastavat muinsuskohta ja kontrollida kirjeldust kohapeal. Selline seos annab dokumentile lisakonstandi, mida pelk tekstianalüüs ei paku.

Kogukondade kaasamine kuulub samuti paleograafilise töö juurde. Kohalike elanike teadmised vanade maaomandi piiride, kohanimede ja sugukondade kohta aitavad tõlgendust täpsustada ning väldivad olulise info kaotamist.

Liitumine arhivitööga

Kakhetiliste arhiivide paleograafia vajab uusi huvilisi: fotografe, transkribeerijaid, ajaloolisi, keeleteadlasi ja kohaliku pärandi tundjaid. Kui teid huvitab vana kiri, on võimalus osaleda loengutes, aidata kataloogida dokumente ja liituda ekspeditsioonidele.

Teadustele, muuseumidele ja koolidele pakume koostööd ühiste näituste, ekspeditsioonide ning haridusprogrammide korral. Võtke ühendust Kambisene keskusega, sõltumata sellest, kas tegemist on üksikute lehtede või suurema fondiga.

Kohaliku pärandi uurimine muutub ühisteks tööks siis, kui selle vastu on avatud arhiiv, ruum ja võimalus õppida lugema ajaloolisi dokumente.